7 märki, 9 asja, 12 korda ja 13 põhjust

Ühel päeval facebookis scrollides sattusin selliste toredate asjade otsa, mida Õhtuleht kajastanud on.

Esimeseks, mis mind naerma ajas oli : 7 märki, mis viitavad, et võid seisma jäänud riided ära visata. Tegelikult on kõik need 7 märki, mis välja toodud üsna ilmselged. IGA inimene teab neid. Näiteks: 1. Riided on liiga väikseks/suureks jäänud. – see on minu arust tavaline, et inimene eemaldab oma kapist riided, mis talle enam suuruselt ei sobi.  Ja siis veel: 7. Nad on katki või neil on muud silmaga nähtavad kahjustused.- tegeeeeeelt vää? Ma tavaliselt hoian kõik katkised ja kahjustatud riided kapis.

Teiseks ajas mind segadusse see: 9 asja, mida sa peaksid oma kassilt õppima. Siin on ikka täelikult ajuvabadust korraldatud. Näiteks: 1. Korralik uni teeb välimusega imet. Oled sa tähele pannud, et kassid näevad alati head välja, olenemata sellest, kui vanad nad on. Põhjuseks on unega mitte koonerdamine.- Me kõik teame, et korralikult magamine hoiab meid värskete ja puhanutega, aga minu arust on kassid koguaeg armsad ja ilusad loomad, ei usu, et nende päevade kaupa magamine seda kuidagi mõjutab, aga mine sa tea.Kassid võivad magada keskmselt kui 17 tundi päevas, inimloomale piisab kuni 8-9 tunnisest magamisest, et hommikul puhanud ja värske olla.
Siis veel need: 2. Vee joomine on nahale hea.
3. Selleks, et juuksed kaunid välja näeksid, tuleb võtta aega. Kassid nimelt kulutavad enamuse oma ärkveloleku tundidest oma karvkatte eest hoolitsemiseks.

7. Naha koorimine on väga oluline samm kehahoolduse juures.

8. Ära unusta hambaid pesta!

– Kui tegemist on kassidest rääkiva artikkliga, siis miks seal naha koormisest ja juustest räägitakse? Jah ,vee joomine hoiab naha niiske ja tervena, aga kassid ja naha koorimine? Peaksin ka kogu oma ärkvel olemise aja ennast pesema ja kammima, et karv ikka läigiks. Ja hammaste pesust? Kas kassid pesevad ka hambaid? Ma olen 13 aastat kassiomanik olnud ja pole veel kordagi näinud, et mu kass vannitoas hambapastat hambaharjale paneks. Võibolla pesevad nad neid kuidagi teistmoodi.

Kolmandaks ja kõige lollim asi, mida ma kunagi lugenud olen: 12 korda, kui sa teed trenni ja sa ise seda tegelikult ei teagi!Põhimõtteliselt kõik need 12 “trenni korda”, mis seal mainitud on, on nii ajuvabad kui veel olla saavad. Näiteks: 1. Sõnumite kirjutamine – pöialde liigutamine on ka nimelt trenn. Kusjuures, kui tahad anda tõelise koorumuse oma õlgadele ja seljale, siis hoia telefoni kehast võimalikult kaugel silmade kõrgusel.- Jah, tänapäeval noored (ja ma ise ka) muud ei teegi kui ainult kirjutavad ükstesiele sõnumeid telefonist telefoni, aga näe ikka lähevad paksuks.
7. Nõudepesumasina tühjendamine- mul ei ole nõudepesumasinat, oleks õige aeg vast trenni minna.
9. Külmetamine- koolis on talvel kõige külmematel aegadel ikka paras hundilaut. Minu kaal külmetamise tõttu pole veel märgatavalt langenud, kuigi mul on väha tihti külm. Keerame kodudes kütte maha, saame kõhnaks.

Neljandaks lugesin seda: 13 põhjust, miks vallalise elu on tõeliselt mõnus!
Sealt on väga imelik näiteks see: 2. Sa võid süüa voodis, ilma et su kaasa vinguks, et sa igale poole toidupuru ajad.- kas kellelegi üldse meeldib mingis puruses voodis magada?
4. Sa võid vabalt käia kodus näomaskiga ringi, ilma et keegi sulle kummalisi pilke või kommentaare jagaks.- Vabandage, aga kui inimene on teise inimesega suhtes või suisa elab koos ja ei saa kodus näomaskiga ringi käia ilma, et keegi kummalise pilguga vaadaks, on selles suhtes küll midagi valesti. Miks peaks keegi üldse näomaskiga inimest imelikult vaatama? Jah, kui sellega kaubanduskeskusesse minna või passipilte tegema joosta, siis ehk vaadatakse naljakalt järgi. Aga kodus? Oma lähedastega?

Pärast hakkasin juba otsima, et mida põnevat veel pakutakse. Lugesin natuke ja mõtlesin, et miks üldse kirjutada midagi, kui ainult sellist hülgemöla on öelda. Ma ei tea, mina arvan, et see on hülgemöla ja väga kasutu hülgemöla, vahelduseks naljakas lugeda.

images

Adeele

Kui sa juhuslikult pole Simon Cowell või Mihkel Raud, siis su arvamus ei koti suures plaanis kedagi.

Nii palju kui maailmas on inimesi, on ka erinevaid tõekspidamisi, uskumusi ja väärtushinnanguid. Laiemas mõistes on maailmas kolme liiki inimesi.

Esimesse ja ühtlasi kõige väiksemasse gruppi kuuluvad need, kes päriselt teavad, mida nad elult tahavad. Nende eludel on kindel eesmärk. Nad on enda jaoks paika pannud prioriteedid, nende tõekspidamised ja põhimõtted on ajaga välja kujunendud erinevate elusündmuste tagajärjel, nad õpivad oma vigadest. Selle grupi esindajatel on välja kujunenud niiöelda elu mõte, mis kõlaks umbes nii:” ma tean, mis ma teen ja ma tean, et ma teen seda õigesti!”

Neid inimesi ei huvita see, mida inimesed nendest arvavad, sest neil on kujutluses olemas ajaplaan ja hästi elamiseks mõeldud manuaal. Mitte ükski teine inimhing ei saa nende põhimõtteid ja veendumusi muuta, sest selle grupi esindajad vihkavad spontaansust ja üllatusi, tegelikult kõike, mida nende manuaalis kirjas ei ole.

Teise ehk kõige suuremasse gruppi kuuluvad need inimesed, kes arvavad, et nad on põhimõttekindlad. Nad tõsimeeli usuvad, et nad on endajaoks kõige tähtsama esikohale seadnud ja teavad suurepäraselt, mis on õige ja mis on vale. Veel rohkem teavad nad seda, kes elab valesti ja kes elab õigesti. Tegelikkuses ei tea need inimesed mitte vähimatki. Nad lihtsalt lähevad kõigega kaasa, mida sotsiaalmeedias inmestele niiöelda ette söödetakse ja mis parjasjagu moes on. Nad ei mõtle oma peaga välja isegi seda, mis neile endile tähtis on. Nende tõekspidamised ja väärtushinnangud kujunevad välja seda halli inimeste massi kopeerides ja tihti peale saavad nad alles kolm sekundit enne surma aru, et ta ei uskunudki seda, mida tegelikult sügaval sisimas tahtis uskuda, sest massipsühhoos oli uskuda midagi muud. Selle inimgrupi loosung võiks olla „ole see, kes sa tahad olla” , nad usuvad, et nad ongi erilised. Tegelikkuses on nad lihtsalt meedia mõju alla surutud üksteise kopeerijad.

Kolmandasse ja tegelikult kõige targemasse gruppi kuuluvad need inimesed, keda tihti näeme unistamas ja omas mullis olemas. Nendel inimestel on endi arusaamad asjadest ja neid on lihtne mõne argumendiga muuta. Need inimesed ajavad oma asja ja usuvad seda, mida tahavad uskuda. Nende prioriteedid ja tõekspidamised kujunevad ajaga, eluga. Nad päris täpselt ei tea, mida nad tahavad, aga nad leiavad oma elule eesmärgi enne seda „liiga hilja” aega. Nad ei kopeeri teineteist ega ole kõigutamatud nagu kivitükid. Nad lihtasalt teevad seda, mis õigeks peavad ega püüa nii põhimõttekindlalt erineda.

Kõigil inimestel on oma arusaamad asjadest ja me kõik tahame massist erineda kuigi iga indiviid on omamoodi eriline. Püüdlused teistest erineda on nii suured, et me ei märkagi kui oleme jälle massi sulandunud ja naerme kellegi üle, kes on halli ja tiheda udu sees märkamatu.Nagu me kõik, sest pada sõimab katelt.Ühed mustad mõelmad.

same-and-diff

Adeele

Ma tahaks ühe öö raamatukogus veeta

Jah! Päriselt ka! Veits hull.

Igal raamatul on oma lugu, oma sisu ja iga raamat omab nagu mingit identiteeti. Igal kirjanikul on oma lugu ja süda ja siirus raamatusse pandud. See kõik on nii paeluv, sellest mõelda on nii huvitav.

Raamatupoed ja raamatukogud, need on nagu rahu keset tormist merd. Näiteks, olen kaubanduskeskuses, kõik sagivad ja kiirustavad, muusika mängib ja lärmi on palju ja siis astun raamatupooodi sisse ja mida ma kuulen. Mitte midagi. Muusika küll mängib vaikselt, aga seal ei ole lärmi. Sama on raamatukogudega, seal on alati nii mõnusalt vaikne. Samas on need kohad minus alati mingisugust kõhedust ja müstikat tekitanud. Kõik need erinevad raamatud, oma erinevate saamislugude ja olemustega. Need justkui kõneleksid minuga, vaataksid mind, karjuvad ja räägivad. Alati raamatukogus või raamatupoes riiulite vahel kõndides ja erinevaid raamatuid sirvides ja vaadates on just selline tunne, et kõik minu ümber olevad raamatud vaatad mind.

Sellepärast ma tahaksingi kunagi ühe öö raamatukogus olla. See on nii põnev. Samas, ega ma ei tea, kas ma vastu peaksin. Võib juhtuda, et ma läheksin näiteks hulluks ja hakkaksin hääli kuulma või midagi. Aga võib juhtuda, et ei juhtu midagi.

Väga põnev igaljuhul!

Adeele

! Ma panin oma uue raamatu kaks esimest lauset kirja! -ma lihtsalt tunnen, et sellest tuleb midagi!!!!!

Mulle ei meeldi..

.. see, mida me koolis teeme. Jälle mina vingun, aga ma olen Adeele ju 😀

Mina leian, et kool (eriti gümnaasium) peaks olema koht, kus suunatakse ja aidatakse õpilastel leida see suund, kuhu peale gümnaasiumi lõppu edasi minna.Ma lõpetasin põhikooli ja peale seda tulin Läänemaa Ühisgümnaasiumisse humanitaar suunda. Sellega tegin juba väikse valiku, et ei aitäh, ma ei soovi reaalainete süvaõpet. Mina ja reaalained käime kokku sama palju kui punamütsike ja roheline müts, ehk siis kohe üldse mitte. Mina leian, et kuna ma olen juba valinud humanitaari, siis ma ei peaks tegema näiteks matemaatika eksamit 12.klassi lõpus. See selleks.

Käin 11.klassis ja see on juba poole peal. Ma ei tea siiani, kelleks või milleks ma saadan tahan. Mis on see, mida ma tegema hakkan, mis mulle leiva lauale toob. Me käime koolis sellepärast, et oma kolmed ja parimal juhul viied kätte saada ja kähku-kähku see jant ära lõpetada. Ühel kohal tammumine. Me küll õpime juurde uusi asju, aga minu arust ei tohiks keskkool olla midagi sellist, kuhu mind peab lükkama, et käi ometi lõpuni (ma ise valisin keskkooli tulemise, aga enam ma siin käia ei taha), kus ma tunnen, et minus ei ole arengut (sellesmõttes arengut, et selgemaks ei ole ma saanud, mis ma tegema hakkan siis). Keskkool peaks olema koht, kus ma saan ennast proovile panna, erinevates tundides aru saada, kas see on see “minu asi”. Õpetajad justkui peaksid meid suunama ja aitama edasi liikuda, mitte olema robotid, kes meid aina ettevalmistavad selleks pingeliseks ajaks, mil tulevad lõpueksamid, ja peale mida me koolist leegid teeme ja eks igaüks ise vaadaku, mis saab.

Ma ei tahagi öelda, et õppima ma ei peaks midagi, lihtsalt istume ja ootame. Ei, sugugi mitte. Õppima peab ikka, igasuguseid asju. Aga hetkel on see koolis käimine rohkem hinnete pärast ja lõputunnistuse pärast, mitte minu enda pärast, mitte minu tuleviku pärast. Ma täpselt ei oska seda nüüd öelda, mida ma mõtlen.

Eks mul on natuke aega veel mõelda, aga hirmutav on mõte sellest, et aasta pärast pean tegema mingisugused suure kaaluga otsused oma tuleviku osas, sest kool on suhteliselt vastukarva ja ma tunnen, et ma (kõik tegelikult) ei tee seal õiget asja. Keegi ei tee seal õiget asja, Ma leian, et midagi peaks muutuma, aga ma ei tea mida.

Ega enam vist ei käidagi koolis targaks saamise pärast, ainult selle lõputunnistuse pärast. Minule kool mingit naudingut ei paku, kuigi ma leian, et mingi määral siiski peaks.

Võibolla, ma ei peakski sellel teemal üldse sõna võtma, olema lihtsalt vait ja kõik. Aga ma ütlesin, mida ma arvan ja ma tean, et ma ei ole ainuke, kes nii arvab.

Adeele

Mia Jõulumaa 2014

Olgu, sellest on nüüd juba natuke aega möödas, aga 2. ja 3. detsember olin Mia Jõulumaal vabatahtlik nagu ka kaks eelnevat aastat.Tegelikult oli see ka 5. dets. Tartus, aga seal ma kahjuks ei käinud.

Sel aastal oli kogu see värk veidi teistmoodi. Kadi Urbas (Mia Jõulumaa algataja) kirjutas Mia muinasjuttude raamatu, siis sellest valmis muusikal. Oli vaja vabatahlikke, kes töötaks lava taga, aidaks väikseid näitlejaid, tassiks ja tiriks, lükaks ja tõstaks kõiki rekvisiite. Vabatahtlikke oli vaja ka fuajeesse, kes aitaks vajaduse korral kõigega, mllega vaja, toitlustusse ja veel paljudesse ametitesse. Kahtlusteta panin end kirja kohe, kui sain.

Minu ülesanne oli fujees aidata otsida laste kadunud asju, juhatada ja suunata, kui keegi küsib jne. Lastega sai palju suhelduda ja räägitud. Kuna kõik vabatahtlkud täidavad Mia Jõulumaal päkapiku rolli, siis on meil peas päkapikumüts ja seljas mingi punane asi (mingi rüü vms). Juhtus olukordi, kus tuli laps ja küsis:” Kuule päkapikk, miks ma eile jõulukalendrit ei saanud.” Mis ma oskan sellise asja peale vastata. Naeratan korra ja ütles, et ole teinekord natuke tublim laps ja viin teema sujuvalt millelegi muule. Paljude Mia päkapikeka juhtus taolisi olukordi.

Mia Jõulumaa on üldse üks väga erilne koht. Muusikali said tulla vaatama kõik!!!! Absoluutselt kõik, hoolimata finants olukorrast, puudest või teab veel millest. Kurtide jaoks oli olemas viipekeele tõlk. Pimedatele olid olemas kõrvaklapid, kuhu kõik informatsioon tuli. Nii palju kui ma tean, siis Mia Jõulumaa ongi loodud vähekindlustatud perdele. See on lihtsalt äärmiselt tore kogemus. Kui muusikal oli läbi, siis said kõik lapsed omale kingituse. See rõõm laste silmis ja see kuidas nad tänavad.. oehh. Kõik on niii toreee!

See on nii hea tunne, et sa lähed ja teed midagi head ja saad kellelegi kasulik olla ja sind siiralt tänatakse selle eest. Mia Jõulumaa vabatahtlikud on üldse kõik väga sõbralikud ja vastutulelikud ja särasilmsed.

Seda peab ise kogema! Inimesed on erinevad, seega ei saa ma garanteerida, et see vabatahtliktöö seal kõigile nii väga meeldib, kui mulle. Aga paljud, kes on käinud korra, tulevad ikka tagasi!!!! Nii ka mina. Järgmine aasta uuesti uba neljandat korda!! 🙂

Muusikali kohta ja Jõulumaa kohta on internetist palju informatsiooni! Vaadake ja otsige ja lugege, keda see huvitab! 🙂

Adeele

Ma ei saa üle ega ümber: internet ja nutikad

Jah, ma tean. See teema on minu jaoks lihtsalt nii paeluv, nii palju emotsioone tekib korraga. Mul on kõige selle kohta oma arvamus ja ma võiksingi sellest nutitelefonid-valutavad-maailma-ja-inimesi teemast rääkima jääda, sest see tegelikult on natuke, tegelikult päris palju kurb.

Ma olen ise ka alles 17 ju. Noor ja arenev (loodedavasti) inimene, kellele hakkavad külge igasugused muutsed ja uuendused. Ega mina siis halvem ei saa olla ,(mittenutitelefonide omanikel ei ole midagi viga) minul on ka ikka oma nutikas asendusaju, mille kaamera on pehmelt öeldes **** ***** ***** halb.

Minu silmis tähendab nutitelefon seda, et kõik saab kiirelt kohe internetis ära ajada kui vaja, kiirelt info igalt poolt kätte. Aga kui mu telefon on ainult poolteist aastat vana(ei leia, et see väga vana oleks ju ?!?!?) ja jookseb kokku juba siis, kui ma näiteks emale tahan helistada, no siis andke andeks. Rääkimata galeriist piltide kustutamisest. Mu asendusaju ei ole sugugi igasugu mõttetuid “vajalikke” app’e täis, et see peaks kokku jooksma. Pilte ei ole ka palju, aga näe jookseb. Eks see oleneb ju telefonist ka, aga jah. Tegelikult olen selle nutika lutsuga ka päris rahul.

See on ebareaalne, kui palju inimesed aega oma nutikates veedavad, sest päriselt ka, see päris suhtlemine hääbub. Klassijuhataja rääkis, mis pilt talle avaneb, kui koolis koridori peal kõnnib. Noored istuvad pinkidel ja põrandal, seisavad püsti ja toetavad vastu seina, silmad ainiti oma telefonis, mitte keegi ei räägi omavahel. Ja see on ju õudne. Ma olen ise samasugune. Ükskõik, mis tund on, telefon on laua peal, pean seda koguaeg näppima. Ilmtingimata on vaja kellegagi rääkida, sest need inimesed surevad ju ära, kui ma nendega ei räägi. Igat asja on ju vaja twitterisse kirjutada, sest kuidas maailm hakkama saaks ilma, et nad teaks, mis kildu mu füüsikaõpetaja viskas. Mu sõbrannad ju nii väga ootavad mu järjekordset selfie’t instagram’i, eksju?!?!

See segab kohutavalt süvenemist ja tunnist aru saamist, samas võib mone kontrolltö ajal suureks abimeheks olla. 😀 Aga tõepoolest, süveneda nutika kõrvalt tunniteemasse on raske.

Minu matemaaika alaste oskustega kõlbaks küll ainult tagumikku pühkida, aga koolis esimene tund hakkab 8.05 ja lõppeb enamjaolt 14.15. See teeb 6 tundi ja 20 minutit, eks? Sellest umbes 3-4 tundi veedan sõbralikult aega oma sõbra Samsungiga. Tulen koju. Koolist koju on umbes 20 minutit, selleks kindlalt 10 minutit olen telefonis. Kodus. Panen koti voodi ette, istun voodi peale ja uuesti. Telefon kätte ja oih näe, facebookis ei olegi viimase pooleteise minutiga midagi juhtunud. “Aku tühjeneb. Ühendage laadija.” Telefon laadima ja arvuti sisse. Kell on vahepeal juba kolm saanud. Istun arvutis, ei tee midagi tarka. Vaatan e-kooli: füüsika, matemaatika, vene keel. Ok ainult vene kelles vaja õppida. Teen ära… hiljem. Ja kell on saanud pool üksteist, hakkan õppima, korra veel facebook, twitter ja instagram. Kell on pool üks. Okei, tsau, magama. Voodis. Ainult korra veel instagram. Ja alles siis panen telefoni käest ja jään magama.

Eks jah, ma teen vahepeal muid asju ka. Söön, käin poes, võibolla korra väljas. Aga point on selles, et see on ebareaalselt pikk aega, mida mina ja teised inimesed internetist veedavad. Liiga pikk aeg. Pea hakkab valutama, randmed hakkavad valutama, pöidlad hakkavad valutama. Oeh jah. Jutu iva on ju arusaadav.

v.a esmaspäevad ja teisipäevad ja vahest neljapäevad kui on muud teha.

vaata seda  > Mihkel Raud vaevleb raskekujulise nutitelefoni terrori all.

Mul jätkuks veel juttu..

index

Adeele

Ikka veel see seadus

Kooseluseadus tekitas lärmi ja tekitab siiani nende hulgas, kes on tõsimeeli selle vastu. Mina isiklukult olen poolt, kahekäega poolt ja loomulikult on kõigill oma õigus arvamust avaldada. Täpselt samamoodi on kõigil õigus elada täpselt nii nagu ta ise tahab, täpselt sellega, kellega ise tahab.

Ei mina ega ükski teine tavakodanik ei ole Jumal nagu ka need “siniverelised” seal Toompeal ei ole Jumalad, et öelda kellelegi ja näidata näpuga, keda armastada ja keda mitte, kellega võib koos elada ja kellega mitte ja kui ainus vastuargument on see, et kooseluseadus ründab traditsioonilist peremudelit ja lõhub seda, no siis andke andeks, mõelge uus vabandus.

See, et samasoolistel paaridel on nüüd lubatud oma kooselu registreerida (seadus jõustub 2016. aastal) ei tähenda, et minu või kellegi teise heteroseksuaalne lapsevanem jookseb nüüd nägu naerul, ummisjalu omale samasoolist partnerit otsima ainult sellepärast, et see on ju LUBATUD. See seadus ei lõhu, ründa ega ohusta mitte kuidagi traditsioonilist peremudelit, sest kui inimene ei ole ikkagi heteroks loodud, siis ei ole ja kõik. Mingi seadus tema orientatsiooni nüüd küll ei muuda.. i guess.

Kui keegi ei salli inimest ja naerab ta üle ainult sellepärast, et talle meeldivad samasoolised inimesed, siis on see tõesti mõistetamatu minu jaoks. Keegi ei saa kellelegi õnne ja armastust keelata, sellepärast, et tal ei ole samad huvid, samad väljavaated.

578637_184982961636485_1220477418_n_50ae52299606ee705516dd1d

Isiklult olen ma täiesti straight, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks niisugune poleemika sellise asja ümber, see on ju iseenesest mõistetav. Seaduse võesti vastu 40 poolt ja 38 vastu.

Adeele

PS! Seadus laieneb ka heterote suhtes, nende kooselu registreerimise asjus, aga ma ei ole sellega väga kursis.

Nutividinad everywhere

.. jah mul on ka nutifon, aga ikkagi..

Igapäev ja iga tund uueneb tehnika, ilmub uusi nutikaid seadmeid: nutitelefonid, tahvelarvutid ja nüüd juba isegi nutikad telekad. Ilmtingimata on kõigil neid vidinaid korraga vaja.

Kümne aasta eest olid nutitelefonid ja tahvelarvutid mõne leiutaja unistus, täna on need vallutnud aga kogu maailma ja peagi ei kujutaks me keegi elu ilma nendeta ette.

Priit Hõbemägi on oma essees „Visioonidest on villand”  öelnud:” Miks peaks üldse arvama,et seinasuurused ekraanid, tibatilluksed telefonid või 24 tundi ööpäevas jooksvaid uudiseid edastavad kanalid on midagi sellist, mille poole inimkond on kümme miljonit aastat püüelnud?”  See paneb mõtlema, kas tõesti on inimkond kümme miljonit aastat püüelnud selle nimel, et võtta taskust tarkust täis nutitelefon, libistada selle ekraanil sõrmedega üles- alla ja tunda end targemana kui kunagi varem, kuigi tegelikult oleme ikka sama lollid ja usume kõike, mida kõiksugu kanaleid pidi kuuleme või näeme. Kas on võimalik, et varsti ei loe paberkandjal ajalehti enam keegi, sest kõik vajalik informatsioon ja jooksvad uudised on vaid mõne puute kaugusel meie nutifonides.

Me räägime ja kuuleme igapäev globaalsest soojenemisest, kuid peaksime suuremat tähelepanu pöörama globaalsele internetistumisele, mis peagi inimkonna üle võimu võtab ning toimub ainult inimeste endi mõtlematu tegutsemise tõttu. Meil on olemas e-riik, e-valimised, e-hääletamine ja isegi e-valijakaart, sest nii on palju mugavam. Otsuste langetamine on vaid paari kliki kaugusel internetis. Langetame otsuseid internetis endale tegelikult teadvustamata, mida me päriselt soovime. Aga mis siis juhtuks kui terves maailmas läheks internet ära. Kuidas inimesed varjaksid seda, et nad tegelikult ei tea midagi, sest selle sama targa telefoni või tahvelarvuti sees ei ole enam kübetki tarkust, ning ei ole mitte millegi taha oma rumalust peita. Kui kogu maailmast kaoks internet, oleksid inimesed paanikas, sest nende niiöelda asendusajud oleksid kasutud ja enda pead enam kasutada ei osata.

„Tänapäeval on võimalik ehitada mobiiltelefon kella sisse või õmmelda mikrofon peanaha alla,” on samuti Priit Hõbemägi öelnud oma essees „Visioonidest on villand”, siis ei tohiks väga kauges tulevikus olla ka inimeste massiline kiibistamine. Kiibid sisaldaksid kõiki inimese isikuandmeid ja pangakontode numberid ning samuti oleks siis võimalik ka isikute jälgimine GPS seadmete abil.

On reaalne, et kõik uued tarbijad, kes on üles kasvanud koos arvutihiirega ning on õppinud meedia vahendusel asju ostma tegelikult ei teagi, mida nad ostavad, sest ainult üks klikk ja kaup on koduukse taga olemas. Kas on võimalik, et aja jooksul kaob reaalne poes ostlemine, sest meil on arvutid ja internet.

Leian, et mida kaugemale areneb tehnika, seda rumalamaks jäävad inimesed. Seda vähem mõtlevad inimesed oma peaga.

Vaadake seda ja ärge isegi üritage vastupidist väita 

Tegelikult kirjutasin selle, sest aitasin kirjutada esseed teemal uus meedia ja tegelikult olen juba ammu plaaninud selle teemalist postitust teha. Nüüd on see siis tehtud.

Pilt

 

 

Adeele

14. veebruar

.. on SÕBRAPÄEV. 

Ei teagi nüüd kumba pidi seda asja vaadata. Miks selle nimi on sõbrapäev kui inimesed ainult räägivad sellest, kuidas tuleb leida oma nö Valentin. Peaks sellel päeval ikka oma kallimaga koos olema ja ühiselt aega veetma. Võibolla peaks olema siis armunutepäev.

Või siis.. miks inimesed ainult räägivad oma Valentini leidmisest ja kallimaga koos aja veetmist kui selle nimi on sõbrapäev. Sõbrapäev- päev, mil tuleks meeles pidada oma lähedasi sõpru. Jah, kallimad on ka lähedased, aga no siiski.

(haha) need on tegelikult seal üleval täpselt samad asjad ju. Kuigi jah, ma saan aru. Algselt, ammu enne minu sündi siia maailmasse, oli sõbrapäev veel Valentinipäev, mõeldud kallimatele ehk siis Valentinile ja Valentinale.

Seda arvamust ma ei jaga, et sõbrapäeva ei peaks Eestis üldse tähistamagi, sest see ei ole meie riigi püha.. mida iganes. Ma arvan, et sõbrapäev on selline päev või nö püha, mis lihtsalt tuletab meelde, et ooo inimesed teil on sõbrad, kes vajavad veidi teie kiitust. Seda ma arvan siiskii, et Eestis las jäägu see sõbrapäevaks mitte Valentini päevaks. Mille jaoks? Kui on jõulud, siis me ei ütle ju, et tähistame Christmasit, kui on suur reede siis me ei ütle ju, et värvime mune, sest Easter on. Seega, las sõbrapäev jäägu sõbrapäevaks. Ja kui sõbrapäeva tähistada, siis kas väga minimaalselt või üldse mitte. (nüüd ma räägin iseendale vastu)

Varem, nooremates klassides (ma ei ole vana) ehk alla 9. jäävates klassides leppisime alati sõbrannadega kokku, kes kellele mis kingi sõbrapäeval teeb. Loomulikult oli vaja teha ligikaudu 10 kingitust igale sõbrannale. Et ikka iga “kõige parem sõbranna” saaks armsa karukese või lõhnava kunstroosi. Appi milline totrus. Mida vanemaks saan, seda enam ikkagi õpin hindama seda kingituste janti. Minu arust ei ole üldse vaja sõbrapäevaks kinkida mõnd karukest, mis hiljem koha kusagil voodi alla leiab, sest on ära ununenud, et sul seline asi üldse eksisteerib. Piisab ju paarist heast sõnast või kallistusest. Lihtsalt selle pärast, et näidata kellelegi, et tema olemasolu ikkagi huvitab sind, on lausa oluline.

No ja ega keegi paarist väikesest sümboolsest šokolaadist ka ära ei ütle. See oleks ka kõik, ma arvan.

Saudi Araabia näiteks ei tähista üldse sõbrapäeva. Seal on see suisa keelatud.
“Kuid maailmas leidub ka selliseid riike, mis paistavad eriliselt silma Valentinipäeva tähistamise poolest. Esmajärjekorras tuleks mainida Saudi Araabiat, mis on ainuke riik maailmas, kus selle pidupäeva tähistamine…on ametlikult keelatud ning selle keelu ületajat ähvardab suur rahatrahv. Kõigil selle riigi kauplustel on Valentinipäeval kategooriliselt keelatud kaubelda plüüsist karude, “valentinkade” ja igasuguse selle päevaga seotud sümboolikaga. Lillekauplustele on tehtud ettekirjutus, mis keelab sellel Kõikide Armunute päeval punaste roosidega kauplemise.”

Kui see asi oleks minu otsustada, siis kaotaksin poelettidelt ära 14.veebruaril sinna ilmuvad mõttetud nn sõbrapäeva nänni. Mille jaoks seda vaja on? Ei olegi. See on igaühe oma asi seda kuupäeva meeles pidada. Kui kellelgi on pulma-aastapäev, siis ei ilmu ju poodi paarikese nägudega küpsiseid või nende nimedega kaelaehteid. Ei, ei ilmu. 

Las see sõbrapäev olla, kõigile ju meeldib. Ei mingeid karukesi. Ei mingeid kunstlillekesi. Kõik minimaalne, sümboolne.

Ainuke asi, mille võiks rangelt ära keelata ja lausa rahalise trahviga karistada, on Facebookis nende tobedate “deep” tekstide jagamise: ooo sa olid mu sõber, ooo ma armastasin sind, oo sõbrapäev ma armastan teid kõiki mu sõbrad. pane laik kui oleksid mu sõber ja hoolid minust – kui te ei tea, mida tähendab idiootsus, siis palun inimesed, see see ongi.

 

Adeele