Ma ei saa üle ega ümber: internet ja nutikad

Jah, ma tean. See teema on minu jaoks lihtsalt nii paeluv, nii palju emotsioone tekib korraga. Mul on kõige selle kohta oma arvamus ja ma võiksingi sellest nutitelefonid-valutavad-maailma-ja-inimesi teemast rääkima jääda, sest see tegelikult on natuke, tegelikult päris palju kurb.

Ma olen ise ka alles 17 ju. Noor ja arenev (loodedavasti) inimene, kellele hakkavad külge igasugused muutsed ja uuendused. Ega mina siis halvem ei saa olla ,(mittenutitelefonide omanikel ei ole midagi viga) minul on ka ikka oma nutikas asendusaju, mille kaamera on pehmelt öeldes **** ***** ***** halb.

Minu silmis tähendab nutitelefon seda, et kõik saab kiirelt kohe internetis ära ajada kui vaja, kiirelt info igalt poolt kätte. Aga kui mu telefon on ainult poolteist aastat vana(ei leia, et see väga vana oleks ju ?!?!?) ja jookseb kokku juba siis, kui ma näiteks emale tahan helistada, no siis andke andeks. Rääkimata galeriist piltide kustutamisest. Mu asendusaju ei ole sugugi igasugu mõttetuid “vajalikke” app’e täis, et see peaks kokku jooksma. Pilte ei ole ka palju, aga näe jookseb. Eks see oleneb ju telefonist ka, aga jah. Tegelikult olen selle nutika lutsuga ka päris rahul.

See on ebareaalne, kui palju inimesed aega oma nutikates veedavad, sest päriselt ka, see päris suhtlemine hääbub. Klassijuhataja rääkis, mis pilt talle avaneb, kui koolis koridori peal kõnnib. Noored istuvad pinkidel ja põrandal, seisavad püsti ja toetavad vastu seina, silmad ainiti oma telefonis, mitte keegi ei räägi omavahel. Ja see on ju õudne. Ma olen ise samasugune. Ükskõik, mis tund on, telefon on laua peal, pean seda koguaeg näppima. Ilmtingimata on vaja kellegagi rääkida, sest need inimesed surevad ju ära, kui ma nendega ei räägi. Igat asja on ju vaja twitterisse kirjutada, sest kuidas maailm hakkama saaks ilma, et nad teaks, mis kildu mu füüsikaõpetaja viskas. Mu sõbrannad ju nii väga ootavad mu järjekordset selfie’t instagram’i, eksju?!?!

See segab kohutavalt süvenemist ja tunnist aru saamist, samas võib mone kontrolltö ajal suureks abimeheks olla. 😀 Aga tõepoolest, süveneda nutika kõrvalt tunniteemasse on raske.

Minu matemaaika alaste oskustega kõlbaks küll ainult tagumikku pühkida, aga koolis esimene tund hakkab 8.05 ja lõppeb enamjaolt 14.15. See teeb 6 tundi ja 20 minutit, eks? Sellest umbes 3-4 tundi veedan sõbralikult aega oma sõbra Samsungiga. Tulen koju. Koolist koju on umbes 20 minutit, selleks kindlalt 10 minutit olen telefonis. Kodus. Panen koti voodi ette, istun voodi peale ja uuesti. Telefon kätte ja oih näe, facebookis ei olegi viimase pooleteise minutiga midagi juhtunud. “Aku tühjeneb. Ühendage laadija.” Telefon laadima ja arvuti sisse. Kell on vahepeal juba kolm saanud. Istun arvutis, ei tee midagi tarka. Vaatan e-kooli: füüsika, matemaatika, vene keel. Ok ainult vene kelles vaja õppida. Teen ära… hiljem. Ja kell on saanud pool üksteist, hakkan õppima, korra veel facebook, twitter ja instagram. Kell on pool üks. Okei, tsau, magama. Voodis. Ainult korra veel instagram. Ja alles siis panen telefoni käest ja jään magama.

Eks jah, ma teen vahepeal muid asju ka. Söön, käin poes, võibolla korra väljas. Aga point on selles, et see on ebareaalselt pikk aega, mida mina ja teised inimesed internetist veedavad. Liiga pikk aeg. Pea hakkab valutama, randmed hakkavad valutama, pöidlad hakkavad valutama. Oeh jah. Jutu iva on ju arusaadav.

v.a esmaspäevad ja teisipäevad ja vahest neljapäevad kui on muud teha.

vaata seda  > Mihkel Raud vaevleb raskekujulise nutitelefoni terrori all.

Mul jätkuks veel juttu..

index

Adeele

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: