Kas ajul on kasutusjuhend?

Üle pika aja leidsin üles oma blogi. 

Tähendab, kui aju kasutamiseks on mõni juhend, siis kas jagaksite seda? Loeksin seda nii huvi pärast, et teada saada, mida ma tegema pean, et seda nö masinat tööle saada. Äkki on seal ka kirjas, kuidas neid absurdseid mõtteid vältida, kui on vaja tööd teha või tunnis kaasa mõelda. 

Keset kontrolltöö kirjutamist hakkab minu ajuraasukene mõtlema selliseid asju nagu: huvitav mida õpetja teeb kui ta koju läheb? huvitav milline ma oleksin mehena? kas ma oleksin ilus, kui oleksin kiilakas? mida õpetaja mõtles, kui nii debiilse kontrolltöö kokku pani?
..sest seda on ju huvitavam mõelda ja siis oma haigete asjade peale keset tundi naerda oma ette nagu mõni Koluvere hull.

Mul vahel (viimsel ajal päris tihi) on nii, et ma teen midagi, mille üle ma absoluutselt uhke (ma ei pea silmas täis peaga kellegagi amelemist,ei harrasta seda) ei ole ja siis ma olen järgmised kaks nädalat enda peale nii vihane, et sõiman end kõikvõimalike solvangutega, mida oma 16 ilusa aasta jooksl kuulnud olen.

Nagu minule kohane, jätan ma alati asjad viimasele minutile, siis hakkan tõmblema ja jooksma, et asjad ikkagi tehtud saaks.  Kas mul käib tõesti tuul ühest kõrvast sisse ja teiset välja, et ma ei õpi ja ikkagi jätan asjad nii viimsele sekundile, et ei tea, mida teha. Pean õppima kasutama seda info talletus masinat oma kolju sees, et seda enam ei juhtuks.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et ma jätan asjad nii viimasele minutile ja siis järgmised kolm päeva(miinimum) ma sõiman end jälle. Olen enda peale pahane ja nö “tülis” iseendaga. Solvunud enda ja maailma peale. Milles maailm süüdi on, et mina idu olen? Ei teagi nüüd. Veel üks küsimus, mida arutada… hiljem

Ja üldsegi kui ma saaksin korragi elus käes hoida aju kasutamise juhendit, siis teeksin seda suure heameelega ja mõned asjad kirjutaks ehk üles. Näiteks seda, kuidas keskenduda ebahuvitavatele asjadele, kuidas sisendada ajule seda, mida tegema peab.

Meil koolis on hetkel õpioskuste aine, mis on veidike psühholoogia sugemetega. Seal õpime tundma oma mälu, see sõber on mul säilinud üpris hästi, ja kuidas seda kasutada. Õpime tähelepanu hajutamist ja keskendamist. Motoverimist ja veel igasugu asju. Peaks nagu olema ju kõik, mida mul vaja teada. Jah see on huvitav, mulle täitsa meeldib see tund. Mälu, tähelepanu ja kõik see on ju ajuga seotud.. aga siiski tahakasin käes hoida paberitükki, mille peale on kirjutatud: Alustame ikkagi kasutusjuhendist -> Aju kasutamise põhitõed ja üldine juhend idudele.

Loomulikult peaks see olema kõige lihtsamas ja ilusamas Eesti keeles, sest ma ei loeks seda ju muidu, kui ma oskaksin kasutada seda masinat seal ülemisel korrusel. Seega ei mingeid võõrsõnu ega ulmepikkasid liitsõnu. Kõik lihtsalt ja loogiliselt.

Pilt

Kas “aju” on ka võõrsõna?

Kokkuvõttes peab ka minu koju sees midagi eksisteerima, sest ega ma muidu ei mõtleks välja seda ilmutist siia. Võibolla minu info talletus masin tahab veel arenemist ja kohanemist minuga. 

Võibolla peaks ennast kiibistada laskma. Vat kui lihtne oleks elada, aga nagu minu õpioskuste õpetaja ütles, et oleks veidike nadi kui kusagil mõni süsteem tuksi läheb.. tarkus on ja nagu ei ole ka.

Ma ei ole tegelikult nii loll… vist.

Pilt                                                                                                                                         PiltPilt
                                                                                                                                           

Adeele

Mia jõulumaa 2013

Okei. Olen olnud äärmiselt aktiivne.. 

12-15 detsember oli Mia Jõulumaa, kus käisin ka eelmine aasta vabatahtlikuna tööl. See kord ma algusest lõpuni ei olnud. Nimelt 12.dets ma ei käinud, sest meil oli klassiga jõulusööming.

Kui mina 13. hommikul Balti Jaama jõudsin, et sealt Mia bussile istuda öeldi, et kohe saabub teade, kas on üldse minek või ei. Keidy helistas mulle samuti ja ütles, et seal hull olukord. Kaks suurt käsitöö telki on ära lennanud ja elektrit ei ole. Selge. Tuli teade, et siiski on minek. Sõitsime Paunkülla, sest seal kogu see asi toimus.

Jõudsin kohale ja viisin asjad magimispaika. Meid kupatati kohe koristama laiali lennanud pabereid ja prahti ja pliiatseid. Väikese lume törtsu seest, mis oli säilinud, korjasime KIRJAKLAMBREID JA NÖÖPE. Oli väga meeldiv neid sealt nokkida.

Kõik koristatud asusime uue käsitöö telgi juurde ja panime ka seal kõik vajalikud asjad paika. Saabusid esimesed külastajad. Aitasime väikestel meisterdada, olime rõõmsad ja proovisime kõigest väest mitte tähele panna ära külmuvaid varbaid(mis oli võimatu). Aga ei virise, see kõik oli seda väärt. Käisime vahetustega söömas ja koguaeg olid käed jalad tööd täis.

14.dets- ärkasime hommikul ja läksime sööma. Kiire koosolek ja tööle. Panime valmis käsitöö telgid ja saabusid külastajad. Jälle olid käed ja jalad töö täis, suu rääkis üht, aju mõtles teist, keel läks sõlme ja jope liimiseks. Rääkimist ja seletamist oli tõesti palju ja koguaeg pidi jälgima, mida sa ütled, kas oled arusaadav ja positiivne. Ei olnud kõige raskem seda saavutada. Väga tore ja töökas oli.

15.dets- Hommik sama sugune nagu eelmine päevgi. Tööd täis päev, rääkimist täis päev, naermist täis päev. Tore.
Õhtul, kui kõik külastajad oli lahkunud hakkas peale suur koristamine, inventuur- almost täpist teadus. Meisterdamise vahendid ühte kasti, liimid teise ja kääris kolmandasse jne.

Ei viitsi hakata täpsustesse laskuma, kuidas see kõik seal välja nägi. Kui tahate Mia jõulumaa kohta täpsemat infot siis: http://joulumaa.ee/ 

See üldine meeleolu, mis seal tekib, kus kõik on nii lahked ja rõõmsad. Mia jõulumaal ei ole lahendamatuid probleeme, miski ei ole takistuseks, sest kõik on täis positiivsust ja entusiasmi.

Unustasin lisada, et kuna elekter oli ära ja saabus alles pühapäeva pärastlõunal, tehti kõike, mis õhtul oli vaja teha laternate valguses. See oli eriti tore kogemus. Tekkis selline päkapiku(kes me tegelikult ju olimegi) tunne õhtul jõuluvana majas kinke pakkides laternate valguses või näiteks küünlaaluste ehitamine laternate valguses. Omamoodi romantiline ja müstiline.

See tunne, mis tekkis heategevus organisatsioonidele supi konservide jagamisel oli nii tohutult hea ja võimas. Tunne, et oled korda saatnud midagi, mis kedagi aitab. http://www.youtube.com/user/J6ulumaa – eel infot selle kohta.

Tegelikult on ka Mia jõulumaa ise heategevus projekt ja seal vabatahtlikuks olemine on lihtsalt tohutult tähtis minu jaoks. 

Iga inimene väiks vähemalt korra oma elu jooksul ära käia vabatahtliku töölisena kusagil, kus sind tõeliselt vajatakse. See tunne, et sa ei tee seda sunniviisiliselt ja ei saa selle eest preemiat, vaid teed seda heast südamest ja mingil määral kohusetundest teisi aidata. See tunne on sõnukirjeldamatu, sest saad olla tähtis ja vajalik kellegi jaoks, kes seda tõesti tahab ja vajab.

Loomulikult olid seal ka omad väikesed seigad, mis tõesti harja punaseks ajasid- vinguvad eakad prouad, kellele miski ei sobinud ega sobinud. Kuid selle heastas jälle nende laste toredad jutud päkapikest ja siirad naeratused ja soojad tänu avaldused, mis tulid otse selle väikese lapse seest, kellel silm säras.

Pilt

PiltPilt

PiltPilt

Pilt

 

Tohutult hea tunne!

 

 

Päikest
Adeele!

Mis asi see on?

Kas on võimalik igatseda midagi, mida sul ei ole kunagi olnud? Või tunnet, mida sa ei ole kunagi tundnud? Või kedagi, keda ilmselt ei eksisteeri? Kas on võimalik?

Ma arvan, et on küll. Mingisugusel absurdsel kombel on selline asi täiesti võimalik. 

Viimasel ajal olen sellise nähtusega väga tihedalt kokku puutunud. Üks asi on soov: ma tahaks.. . Teine asi on igatsus, tungiv vajadus.. . Need ei ole ühegi nurga alt vaadeldes samad asjad.

Eriti õhtul magama jäädes kipun igatsema. Ma tahaks õudselt kirjutada “unistama”, aga see ei ole see.

Ausalt öeldes ei saa ma ise ka päris täpselt aru, kuidas seda nähtust nimetada. Võibolla on see mõte, mis muutub unistuseks. Unistus mis muutub igatsuses, vajaduseks. Vajadus, mida sa igatsed nii väga, et ei suuda sellele mõtlemist lõpetada. 

Vajadus kohata kedagi, keda ei ole olemas. Igatsed kedagi, keda ei ole ega tule. Sa tead seda, aga igatsed ikkagi, kuigi sul ei ole õrna aimugi, milline see keegi on, kes ta on. Kuidas sa ta üldse ära tunneksid, kui ta tuleks?

Või teisest küljest igatsed sa midagi, mida ei ole veel leiutatud, jälle on sul tungiv vajadus selle järgi, sa tead, et sul on seda vaja, aga sa ei tea, mis asi see on. Kuidas oleks võimalik tuvastada, et just see on see, mida koguaeg igatsesid, nii kohutavalt, et lausa vajasid.

Või igatsed mõnda tunnet, mida ei ole kunagi tundnud. Pole õrna aimugi, mida see tunne sinuga teeb. Kuidas sa selle tunde üldse ära tunneksid kui see sind tabab.

Keegi tea, aga siiksi jätkame igatsemist. Jätkame nii kaua kuni see muutub vajaduseks.. kuni vajadus muutub uuesti igatsuseks.. nagu surnud ring.

 

Adeele

Oska unistada.

“Me elame selleks, et läbida rada, mida me siin elus kõik läbima peame. Mõned sirgemalt kui teised, mõned jällegi nii mägiselt, et järgmist sirget ei paista kaua aega kusagilt.

Meil on kõigil olnud hetki, mil särame oma eredamas ja paremas valguses ning tunne nagu tahaks lendu tõusta kerge kevadise liblikana, sest kõik on nii hästi. Kindlasti on kõik tundnud seda tunnet, mil tahaks sügavasse karukoopasse peitu joosta, sest kõik lämmatab ja rusub. Mil tahaks ära kaduda maailmast, olla üksi, segamatult, sest kõik ajab nutma. 
Vahel tahaksime kõik elada iseenda väljamõeldud maailmas, kus kõik on selge ja muretu, kus ei paista ühtki pilve. Seal oleks ju palju lihtsam, või kuidas?

Selleks, et vahel siiski sinna päikeselisse maailma pääseda pead unistama. Peab unistama asjadest, mida meil ei ole. Peab unistama inimestest, keda me ei näe.  Unistamine teeb meeleolu alati paremaks ja kui millestki unistada ei ole siis juba eladki pilvepiiril, muretut ja pilvitut elu. 

Unistama tingimata siiski peab, sest siis tekivad eesmärgid, mida püstitada ning mille poole pürgida. Aga kui ei ole unistusi, ei ole eesmärke ja kui ei ole eesmärke siis ei ole kuhugi püüelda, mille nimel elada.

Sest ei ole olemas õigeid ega valesid eesmärke. Ei ole olemas ühtki olendit, kes võiks öelda, et meile fantaasial peab olema piir või et ühest või teisest asjast ei tohi unistada.

Aga võta kuidas tahad, muretut ja pilvitut elu ei ole siiski kahjuks olemas, sest elul oma keerdkäigud, mis tulevad vahel nii ootamatult, et lõhub kõik, mida siiani oled suutnud püstitada ja saatusel on igaühega meist isesugune kavatsus.

Inimesed, kes käivad ringi nagu kärbsepiitsad ning ei lase endale kedagi ligi, sest tahavad kõik “halva” endast eemale tõrjuda, et kindlasti grammike kärbsemusta neile ei langeks.. neid inimesi siiani eksisteerib. Sest inimestega on juba kord nii, et kui kõik on hästi siis tehakse, mis hing iganes ihaldab, aga kui häda tõeliselt käes on laiutavad kõik käsi taeva poole ja paluvad abi. “

 

Adeele!

 

10.klass ehk SINILINNUD

Nagu 10-ndates klassides ikka kombeks oli ka meil retsimine või ristimine, ei tea kumb õigem oleks. Igaljuhul oli see üli vinge. Läänemaa Ühisgümnaasiumi logo on sinilind, seega ei ristitud meid mitte rebasteks, vaid LYG-i sinilindudeks. 

logo_lyg3

1.päev ehk 08.oktoober- minule ja minu kaasristitavale anti meie ristija poolt kokariided kuna teema oli “ametid”. Minule pann, pannilabidas ja toores muna. Muna pidi päevalõpuni säilima tervena, mida mul kahjuks ei õnnestunud saavutada, kuna pidime seda loopima ja kinni püüdma. Mul oli õlg ja juuksed munaga koos. Vastik. Sööma me ei saanud, vaid pidime kogunema kooli aulasse ja seal anti meile nelja peale plastik-kausis tatraputru, mis iseenesest maitses hästi, aga me pidime söögiriistadena kasutama neid samu vahendeid, mis meile anti. Minu kaasristitaval oli vispel. Jah ta pidi sealt harade vms vahelt seda tatart lakkuma ja urgitsema. Mingi aeg käisime kooli ees ja laulsime mingit laulu, mis meil eriti hästi ei õnnestunud.

Tundide lõppedes viisime oma kostüümid ristijale tagasi ja võisime koju minna.

20131008_093127

2.päev ehk 09.oktoober- Teema oli “jumalad” Ma olin päikese jumal. Mingisugune kollane asi oli mul ümber, väga karvane ja vastik kaelus-sall oli kaelas, mis hirmsasti sügelema ajas ja mingid kollased päikesekiired oli peas.
Kui aus olla siis ma eriti ei suuda meenutada, mis meiega teisel päeval tehti. Mäletan, et kogumesime jällegi aulas ja korraldati seal midagi, aga ei mäleta mida. Aa aulas oli kogunemine ja üks kaheteistkümnendik luges monoloogi, mille iva oli sellest, et üksteist tuleb hoida ja tähelepanna. Oma murega ei tohiks üksi jääda. See monoloog ei olnud igav ja üksluine, vaid väga lõbus ja õpetlik. 

3.päev ehk 10.oktoober- Teema oli “sinine”,sest ikkagi sinilinnud. Selga sain ühe pika sinise kleidi. 
Pika vahetunni ajal pidime konnahüpetega (keegi ilmselt ei hüpanud vaid rohkem joosti) Mihkli parki, mis asub üpris lähedal koolile. Seal anti käsklus minna suvalise inimese juurde kambaga, laulda talle üks sünnipäevalaul ja siis grupikalli teha. Pidime käevangus pargi ringi jooksma (väga väike park) ja siis meist tehti pilte, kus lehti õhtu viskame kõik.

Keset tänavat üks kaheteikümnendikestst karjus “kommirünnak”, mis tähendas seda, et ükskõik kus sa ka poleks ja mida sa parasjagu ei teeks pead kõhuli heitma. Nii me siis olime seal kõhuli pikali tänaval. 

Tunnid lõpesid ära, siis läksime koju ja õhtul 16.66-ks (17.06) läksime tagasi. Pidi algama see põhivärk, kulminatsioon, suurejooneline lõpp. 
  Kohale jõudes pidime toredad 2 tundi ootama, sest.. ma ei oska öelda miks. Vahepeal oli paar “kommirünnakut” Lõpuks kui nö rajale sain, seoti mul silmad salliga kinni ja juhatati kusagilt, ma ei tea kust treppidest ülesse koolimaja torni, kus pidi täiest kõrist karjuma “pump on Jaani käes!” Kes veel ei tea, siis see lause on pärit Tele2 reklaamist. See pumba lause oli ka viimase päeva tunnus lause, sest kui keegi küsis:”Kus pump on?” pidid sa alati röökides vastama, et Jaani käes. 
Peale tornist alla tulekut pandi meil uuesti silmad kinni ja juhatati, kuskile keldrisse või ma ei tea kuhu. Veidike jube oli, sest seal oli ka silmad kinni mingisugune rada koos juhendajaga läbi teha. 

Lõpuks jõudsime kusagile, kus meile valged keebid ümber seoti ja hämarasse ruumi saadeti (olime pundis kolmekesi). Ruum oli küünaldega valgustatud. Pidime põlvitama punasele vaibale ja vannet lugema, mis meile seal ette loeti. Vanne loetud, ristiti meid mõõgaga ametlikeks Sinilindudeks. 

Pärist ristimist anti meie pundile ülesanne: 15 minutiga valmistada ette 2 minuti pikkune sketš “Naiste ülemvõim”. Tegime asja nii nagu meie seda nägime: perekonna vaatenurgast. Pärist kahte minuti vist ei tulnud, aga sellegi poolest oli lahe.

Hiljem, kui kõigil olid omad etteasted tehtud ja mõned ringmängudki mängitud võis koju minna, aga kes soovis võik Taksi pubisse minna. Läksin vaatasin, mis seal toimub. Ega seal midagi erilist ei olnudki. Inimesed istusid ja rääkisid.. . Peale seda mindi veel kusagile edasi ka, aga mina ei saanud, sest kõht oli VÄGA tühi ning tulin tulema.

11.oktoober Reede- meil paluti pidulikult riidesse panna, sest meid ootas direktori vastuvõtt aulas. Direktor pidas lühikese kõne ja tänas meid. Edasi läks tavaline koolipäev.

Kõik need kolm päeva pidime endaga kaasas tassime mingit puuhalgu oma nimega. “Kommirünnaku” käsklus kehtis samuti kõik kolm päeva.

Lisan mõned pildid ka, mis igalt poolt saanud olen. 

1385760_10200813890249056_656583441_n 20131008_093958 20131009_105757 IMG_8043 IMG_7761 IMG_7716 IMG_8225 siga IMG_8237 IMG_8235

 

Vot nii. Minu arust oli väga orginaalne ja uus, et ei pidanud tegema rõvedust ja ennast alandama.

Päikest!

Nädalavahetus Brigittaga

Pole niiiii ammu midagi kirjutanud siia, aga who cares? nobody

4-6 oli Birga siin, minu juures Haapsalus. Ülimeeldivalt tore oli teda jälle näha. Sai kõik maailma asjad ära rääkida ja vanad jutud veel korrata. 
  Laupäeva õhtul mõtlesime, et läheme promenaadile ja teeme mõned ilusad pildid. Sättisime ennast minekule, panin kaamera kotti ja koti viskasin üle õla. Olime siis lõpuks promenaadile jõudnud ja tahtsime esimese pildi teha. Birga võttis kaamera, vajutas nuppu ja “NO CARD IN CAMERA” Olgu. Unustasin mälukaardi maha.. . Tuulepea. Promenaadil oli siiski väga ilus. Otse mete vaadates oli ainult pilkane pimedus. Midagi polnud näha. Minu jaoks on veidi hirmutav tühjusesse vaadata. Justkui vaataks lõpmatusse. See selleks. 
   Jalutasime veidi ja siis läksime tagasi. Teel koju juhtus igasugu humoorikaid asju. Oii kuidas mulle meeldib restorani akendest mööda kõndida ja neile naeratades lehvitada, sest why not? Inimeste reaktsioonid on nii erinevad. Kes lehvitab vastu ja naeratab, kes ehmub ja jääb veidral pilgul järgi vaatama. 😀

Sama päeva õhtul, öösel õigemini tulid ema, isa ja õde ka korra Haapsallu, et mulle mu uus-vana voodi tuua. Much better than the old one. Eelmine krigises nii jubedalt, et juhtus ette, kus öösel tõusin 3korda ülesse ennast keerates, sest see krigin..
  Enne seda, kui voodi korterisse jõudis kuulsime, et see uksetelefon vms helises. Võtsin vastu ja õde palus uks lahti teha. Lõpetasin kõne ja ütlesin Birgale:”Mu vanemad tulevad voodiga.” Tegime ülikiire koristuse. Umbes 45 sekundiga ma pakun. Kõik asjad garderoobi ja valmis.  😀

Loomulikult käisime paar korda poes ja tegime veel igasugu pilte. Panen mõned siiagi.

IMG_3035  IMG_3036 IMG_3074

IMG_3039 IMG_3056 IMG_3081 IMG_3087 IMG_3099 IMG_3128 IMG_3157

Vot nii. 

 

Adeele! 🙂

Loomaaed ja Rummu karjäär

Käisime perega kultuurituuri tegemas. Mis suvi see ikka ilma loomaaias käiguta on? Käisime loomaaias ja pärast seda sõitsime rummu.

Algus loomaaias oli hea. Soe ilm ja jalg ei valutanud ka nii palju. Mida aeg edasi, siis hakkas king hõõruma, mille tõttu pidin lonkama. Mingi aeg vahetasin emaga jalanõud ära ja kõik oli jälle ok. Loomaaias sõin isegi suhkruvatti, mis mulle tavaliselt väga ei maitse.

IMG_1694  IMG_1711  IMG_1719  IMG_1722IMG_1742

Flamingod

  Flamingod

Kairid kitsega

Kairid kitsega

IMG_1734

See lind pani oma noka vastu traati ja sai särtsu

See lind pani oma noka vastu traati ja sai särtsu

IMG_1810

See vari on põhiline

See vari on põhiline 

mingi naine andis talle vaarikat

mingi naine andis talle vaarikat 

mu lemmik

mu lemmik

mustluik

mustluik

Ma polnud varem rummu karjääris käinud. Vesi oli nii selge ja nii sinine. Vesi oli alguses veidike jahe, aga hiljem juba üpris soe. Me ei käinud seal, kus maja on vaid üldse teisel pool.

IMG_1957  IMG_1993  IMG_1998 IMG_1948 IMG_1999 IMG_2018 IMG_2021 IMG_1951 IMG_1969

 

Votnii!

Päikest!

Positivus 2013

Käisin esimest korda Positivusel! Megavinge oli. Järgmine aasta üritan ka ikkagi minna.

19.juuli-  Panin 8.30 äratuse, sest arvasin, et Paula ja Linda jõuavad 9.30 bussiga. Loomulikult ma magasin sisse ja ärkasin alles 9.21. Olin püsti nagu tinavile. Panin kiirelt riidesse ja juuksed kinni. Hakkasin kahtlema, et mis kell see buss ikkagi jõuab. Vaatasin bussiaega ja hoopis 10.30. Okei. Jäin magama uuesti ja ärkasin umbes kümme. 10.30 läksin neile bussile vastu. Vihma sadas, aga soe oli.  Umbes 11.30 hakkasime siit liikuma Lätti, Salacgriva poole. Ma ei mäleta, mis kell me sinna jõudsime.
  Vahetasime piletid käepaelte vastu ja läksime omale telkimiseks platsi otsima. Juba siis kui meie jõudsime oli seal tohutult telke. Telkla asus kusagil heinamaal. Kui meie läksime oma kompsudega telkimiseks sobivat kohta otsisime olid seal piirid moodustatud punase-valge lindiga, aga õhtuks ei olnud piiridest küll midagi järel enam.
  Panime oma telgi suhteliselt taha. Ulme kaugele telkla väravatest. Pärast loomulikult kahetsesime, et nii kaugele oma elamise viisime.

apmekletajiem  Need vahekäigud olid hiljem ummistatud telkidega ja sinna ulatuvate telginööridega.Õhtul oli paras katsumus oma telgini jõuda ilma, et ei koperdaks. Vaesed inimesed, kes joonud olid ja päris selgelt enam ei näinud. 😀 aa ja PS! see seal on ainult pool, heal juhul kolmveerand telkimis alast!
  Panime oma telgi püsti. Päris tuuline oli. Hea, et telk minema ei lennanud. Hea oli see, et aja möödudes pandi meie ümber veel suured telgid. Seega olime üpris tuule vaikses kohas. Telgiga kõik, liikusime mõne kilomeetri kaugusele maximasse. Ostsime staffi ära ja viisime telki ning siis läksme festivalialale.
   Et väravatest sisse saada, katsuti meid läbi ja kott vaadati ka pealiskaudselt üle, sest oma söögi-joogiga ei tohtinud festivalialale siseneda.
   Seal oli kaks suuremat lava: Tele2(kõige suurem) ja Nordea. Oli veel väga palju igasuguseid muid väiksemaid, aga põhilise aja veetsime siiski suuremate lavade ees.

17.00 oli Norde laval ELEPHTANTS FROM NEPTUNE. Vaatasime seda veidi ja liikusime ringi ja 20.00 hakkas Nordeal TWENTY ONE PILOTS. See oli mega! Mulle väga meeldis! See lõppes, läksime Tele2 lava juurde. Kuulasime natuke IIRISt ja siis tuli CRYSTAL CASTLES. See oli ka mega!! Mingid tondid “tantsisid” ja tõmblesid seal. Igatahes oli mega! Kui see ka läbi oli ootasime tund aega ja tuligi kaua oodatud NOAH AND THE WHALE!! Ma olin nii õnnes seal lava ees, et midagi uskumatut. Kui L.I.F.E.G.O.E.S.O.N tuli siis laulsin kaasa nagu segane ja kui viimane laul 5 years time tuli.. no seda ei hakka rääkimagi. Uskumatu, et ma nägin seda bändi!! Ikka veel ei jõua kohale vist! U.S.K.U.M.A.T.U! Kui see läbi sai kella ühe paiku siis hakkasime telgi poole liikuma. Pean ära mainima, et meile esmapilgul toredad ja vaimukad naabrid osutusid lammasteks, sest no niisuguses vanuses võiks juba mõistlikumat juttu rääkida. Lambad. Väljaarvatud Juura või Juuri vms. Tema oli tore ja mõistlik. No ja Walterimees oli omaette teema. Tal oli 24 liitrit Walterit kaasas ehk 12 kahe liitrist pudelit. Ei mäleta, mis kell me magama jäime.

20.juuli- Me ärkasime pool üksteist vist. Naabrid olid siis juba ammu üleval ja joogidki juba lahti teinud. Tegime ennast korda ja pesime telgi ees hambaid. Olime korras ja trippisme maximasse. Kõndisime statoilist ka mööda ja see järjekord, mis seal oli.. oli massive. Uksest välja ikka korralikud mõned meetrid. Ostsime maximast süüa ja tagasi tulles mõtlesime, et lähme statoilist läbi, ostame kakaod ja Linda tahtis kohvi, aga ukseni jõudes me siiski sinna sisse ei läinud. Sees oli palju rahvast ja  turvad korrigeerisid seda “liiklust” seal. Viisme  oma söögid telki ja hakkasime sööma. Kella viieks läksime festivalialale ja väravate juures, kui mu kotti läbi vaadati pidin oma vee ära viskama, sest see oli mul kotti ununenud ja ma ei tohtinud seda sisse viia. Sad.
  Kell 17.00 hakkas Tele2 laval WILLY MOON. Ta rokkis omal sõrme veriseks. Ma täpselt ei mäleta, aga kui see lõppes siis vist läksime uuesti telki sööma ja mingi aega trippisime uuesti festivalialale. 20.00 hakkas Nordea laval CHARLI XCX. See oli jälle mega! Super hääl on tal! Seda me väga kaua ei saanud kuulata, sest 21.00 hakkas Tele2 laval IMAGINE DRAGONS!!!!!!!!!!!!!!!!!!! See, mille pärast ma Positivusele üldse läksingi. Ma olin küll üli sillas ega saanud seda  tobedat irvet oma näolt ära. Kõige viimasena nad laulsid Radioactive’t. MEGA!MEGA! Ma ei suuda uskuda! Kui kaua ma olin seda oodanud ja nägin ära nad laivis! INCREDIBLE! Siiamaani olen õnnelik!  Peale neid tuli SIGUR ROS. Paula oli üli ekstaasis, sest ta on fänn! Sama sillas oli kui ma IMAGINE DRAGONS’i ajal. Mulle meeldis SIGUR ROS, aga not my cup of tea. See oli kõige vingem kui trummar lõpus oma trummid ümber lükkas ja solist oma mikkri alla koperdas. Vägev! Peale neid läksime korra väikse lava juurde, Palladiumile ja kuulasime OUTLOUDZi viimase laulu ära! Pean seda ka mainima, et nende kitarrist on ülihot!
  Liikusime telgi poole ja kui olime telgis ennast sisse seadnud, et magama jääda otsustasid meie toredad naabrid lõugama hakata. Üks kutt kutsus Lindat blind date’ile pellarite juurde. Siis läksime välja, magamiskotid ümber, sest õues oli väga jahe. Istusime nende juurde ehk oma telgi taha. Seal oli igav, sest üks turakas tuli ja hakkas siukest iba ajama suust välja. Mingi aega käisime Paulaga vetsus ja siis kui tagasi tulime oli tal jala küljes see punase-valgega lint. Ta kõndis, aga ta teadis, et see seal on ja ta ei tahtnud seda ära võtta. Ühed Eesti kutid karjusid talle järgi, et oota. Ma ütlesin, et ta teab ja siis nad hakkasid naerma ja läksid ära. 2sekki hiljem jooksid ühed lätikad järgi Paulale, et see lint ära võtta. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et nad jooksevad järgi. Paula hüppas sellest lindist välja nagu noor hirv ja jooksis ära, sest ta ehmus. Väga naljakas oli. Läksime siis naabrite juurde tagasi ja põhimõtteliselt kohe ka oma telki, sest nad olid igavad. Sillatid jäid varem magama, mina jäin kusagil kuue ajal, sest naersin naabrite jutu peale. Nad rääkisid tõesti KÕIGEST! KÕIGEST!!!

21.juuni- Ärkasime ma ei mäleta, mis kell. Panime end valmis, sõime ja panime kõik asjad ilusti kokku, et öösel saaksime telgi võtta ja ära minna. Kella kolmeks läksime Tele2 lavale. Seal oli FRENCH FILMS. Mingid Soome kutid. Minu arust täielik jama. Mõttetu. See lõppes siis istusime lava kõrvale künka peale. Me Paulaga läksime kakao-kohvi jahile. Väga hea kakao oli. Jõudsime Linda juurde, künka peale tagasi ja siis hakkas TEAM GHOST. Kuulasime seda sealt samast künka otsast. Mulle meeldis. Hea muusika oli. Peale seda hakkas TOM ODELL! See oli ülivinge! Mulle väga meeldis jällegi. Kui TOM ODELL lõppes läksime Norde lavala juurde ja istusime seal taga pool pinkidel. Kuulasime- vaatasime DARWIN DEEZ’i. Nad tantsisid seal, tegid möllu. Mulle meeldis, sest see oli teistmoodi kui teised. Seda me lõpuni ei vaadanud, sest Tele2 laval hakkas MICHAEL KIWANUKA. Ta tegi sellist rahulikku ja deep muusikat. British soul,jazz and folk musician. Mulle igaljuhul meeldis! Minu taga oli üks noormees (ma arvan et lätlane) kes laulis paljusid laule kaasa. Nii palju kui ma kuulsin, siis mulle küll meeldis, kuidas see noormees laulis. Väga hästi. Kui KIWANUKA läbi sai siis ootasime tunnikese seal lava ees, kohalt liikumata kuni TWO DOOR CINEMA CLUB tuli. Mulle meeldis, aga ma ei ole fänn. Linda rokkis kaasa, Paula ka, aga ma lihtsalt nautisin muusikat. Tean neilt paari lugu. Kui see ka läbi sai siis tuli THE XX. See oli kõige parem üldse kolme päeva peale kokku. Parim laiv bänd ma usun. See oli lihtsalt midagi enneolematut. Eriti need kohad, kus muusika läbis kõiki organeid ja sooled ka värisesid sees. See oli uskumatu! Reaalselt ka mul kõik värises sees, sest see oli nii hea!Vahel oli tunne nagu kõik see rahvamass surutakse üheks inimeseks, sest seal oli hull tõukamine ja kohati nii kitsas, et ei saanud pöörata, astuda ega liikuda. Seal oli THE XX’i inimvõileib. Päristelt ka! Kui see läbi sai siis liikusime telgi juurde, et see kokku panna.  Mu vanemad olid meile järgi tulnud. Lappisime telgi kokku ja panime kilekotti. Mul kott oli nii raske, et mul õlg oleks ära kukkunud vist. Kui telgi kokku saime, siis avastasime, et need lammastest naabrid on meilt ühe (äkki oli kaks) vaia ära varastanud. Aitäh! Aga me võtsime tagasi ka selle. Hakkasime prügikotti võtma kui järsku oli Juura meie juures. Ilmus koguaeg nagu eikusagilt. Teleportis vist. Surus kätt ja soovis kõike kõige paremat ja ütles, et viib meie prügikoti ise ära. Suur aitäh! Tervitan teda!
 Kodu poole sõitma hakates rääkisime juttu ja ei maganud autos. Sillatid viisime Lasnamäele ja poole kuueks olin kodus. Magama sain umbes kuue ajal ja üles ärkasin veerand viis, sest isa helistas ja ütles,et ärkaksin.

Loomulikult ei kirjutanud ma kõigest. Näiteks nagu Food Courtis söömas käimistest. Söök oli seal tõesti odav. 3 lati eest sain korraliku prae ja joogi. Ma ostsin endale särgi, mis maksis 15 latti. 15 latti on peaaegu 21.50 euri ja 3 latti on umbes 4.30 euri. Söök oli tõesti odav.  Kaasas oli mul 34 latti ehk 50 eurot. Selle eest sain särgi, kohapeal korralikult söönuks ja kaks korda maximas käidud.
  Tuborg oli neil ilmselt üks suurimaid sponsoreid, sest KÕIK kohad oli Tuborgi kola ja telke ja topse täis. Peale igat viimast bändi Tele2 laval oli see plats nagu Tuborgi topside meri. Kõik kohad olid neid täis.
   Pean mainima, et 99% basskitarristidest on ülihotid ja 98% tummaritest on vägahotid! See on fakt!

Igaljuhul oli tore ja järgmine aasta arvatavasti uuesti!!!!!!! Soovitan soojalt. Seal on rand ka btw. Ja võrkkiikede paradiis, mis on mändide vahel ja õhtul on seal eriti ilus, sest see kohake on seal tulukestega valgustatud. Üldse on seal õhtul pimedas ilus.

Aa ja kõigiks kolmeks päevaks lubati hullemat paduvihma, aga see mida polnud oli VIHM. Tuul oli kohati väga suur ja üldse oli tuult kõvasti ja õhtul kippus jahedaks, aga päeval enamasti paistis päike. Vihma tuli ainult vastu viimast päeva, aga mitte märkimist väärt palju, sest telk jäi seest kuivaks.

1010834_490744081014086_122137513_n karte hchcgöjv positivus2013 images 21268-positivus_0

See särgi pilt- mul on roosa-halliga. Ülemine on roosa ja alumine hall.

Need pildid on googlest võetud!

Päikest!

PS! Vabandust nende kirjavigade ja segase juttu pärast. Ei viitsi seda tõesti üle lugeda ja kirjavigu parandada. Emotsioonid nii laes, et korralikku teksti suht raske kirjutada! 🙂

Jaanipäev

22. juunil käisime Jaana, Gerdi, Keidy, Kadi, Aneti ja Relliga Risti jaanitulel, mis oli väga mõttetu. Kukerpillid mängisid ja elekter läks pidevalt ära ja siis oli mingid pilli toksimist kuulda ainult. Üldse kuidagi igav oli seal. Mingi aeg tulime tagasi Ellamaale ja möllutasime edasi.

23.juuni oli Patika jaanituli. Kadi, Maiu ja Anetiga käisime seal. Alguses laulsid seal Ivo Linna, Justament, kes venis jube kaua, ja siis lõpus oli MeieMees. Lava ees laulsime kaasa ja tegime möllu. Meie kõrval olid mingid kutid, kes olid kõvasti kanepilasku all. Tegid puntratantsu ja loopisid üksteist õhku. Kella 2 ajal hakkasime Maiu juurde tagasi kõndima.
   Me kõndisime ja nägime eemal tee peal koera meenutavaid loomi. Alguses arvasimegi, et need on koerad, nad hakkasid meie poole tulema ja siis Anett ütles:” koju!” Ja kui nad olid ühe-kahe meetri kaugusel nägime, et need olid mägrad. Kaks mäkra. Üks jooksis meist mööda ja teine pööras otsa ringi ja läks tagasi. Me ehmusime kohutavalt ja hiljem tükkaega mõtlesime, mis loomad nad olid. Guugeldasime, need olid mägrad.

Pildid on Patikal tehtud ja mägrad on guuglest pärit.

sam_1117 sam_1127 badgers1

 

Päikest!

Lõpetamine

Ja nüüd ongi ametlikult kõik! Põhikooliga on kõik! LÄBIII!!!! 9 aastat Turba Gümnaasiumis on seljataga ja tuleb alustada uut etappi oma elus, nüüd juba rohkem iseseisvamana.

 

Kõik tüdrukud nägid väga head välja ja poisid nägid ülikondades palju paremad välja.  See päev oli väga ilus ja miski ei läinud valesti v.a see, kui ma päev enne kell pool kaksteist õhtul avastasin, et kingad on mulle suured ja siis me läksime emaga ta sõbrannade juurde sobivaid kingi otsima, mis õnneks lahenes ilusati ja kõik läks hästi. Alguses ma väga pabistasin ja saali ees istused mul jalad värisesid kohutavalt. Kõigele vaatamata läks päev korda ja põhikool on nüüd läbi! 26. juunil lähen Widemanni Gümnaasiumisse vestlusele ja kui ma sisse saan, siis mai tea mis… tunduks, et kõik on läinud liigagi hästi. Peale aktust oli meil bioloogia klassis koosviibimine. Sõime maasikaid ja kommi ja jõime alkohoolivaba shampust. Seal olid lõpetajad ja nende vanemad ning õpetajad.

IMG_1281 IMG_1310 IMG_1304 IMG_1286 IMG_1315 IMG_1403 IMG_1410 IMG_1408 IMG_1420 IMG_1395 IMG_1346
 

Päikest!